Oh üllatust – suhkruvaba mustikamoos on täitsa magus!
Aina rohkem räägitakse sellest, et sööme liiga palju valget suhkrut. Samas on juba aasta jagu poodides saadaval suhkruta valmistatud moos, mis ei lähe müügiks nagu soojad saiad.
„Eestlane ei ole seda veel avastanud,“ tõdes Tartumaal asuva AS Rõngu Mahl tegevjuht Anu Annus. „Üks on see, mida räägitakse ja teine see, mida tegelikult ostetakse,“ lisas tootmisjuht Heli Käsper.
Samas on nii meil kui ka maailmas aina rohkem suhkruhaigeid ehk diabeetikuid, kes võiksid sellist moosi tarbida. Nagu ka inimesed, kes hoiduvad valgest rafineeritud suhkrust ja neid sisaldavatest toodetest. Neile mõeldes selline toode välja töötatigi.
Võiks ju arvata, et kui moosi sisse pole pandud suhkrut ega kunstlikke magusaineid, siis on tegu ühe hapu asjaga. Tegelikkus on aga teine ja metsmustikatest valmistatud moosis on nii hapu kui ka magus maitse kenasti olemas ja tasakaalus. „Mis sa ikka moosist sööd, kui see ei ole magus,“ naeris Anu Annus.
Magusus pärineb hoopis magusatest õuntest, õigemini neist õuntest valmistatud mahla kontsentraadist. Õunamahlast keedetakse 50 kraadi juures vaakumis vesi välja ja alles jääb õige magus kraam. See aga tähendab, et 100 grammi moosi valmistamiseks on kasutatud 353 grammi puuvilju ja marju.
Külluse sarja kuuluv mustikamoos on esimene kohalik suhkruvaba moos, mis meie poelettidele (Rimides ja Selverites) jõudnud. Rõngu Mahl on tegelikult juba aastaid valmistanud ka suhkruvaba vaarikamoosi, aga seda vaid suurköökidele, mitte väikepakendis poodi saatmiseks. Katsetatud on ka teisi maitseid, kuid enne pole mõtet neid poodi saata, kui on näha tarbijate ostuhuvi.
Kui praegu peab riik plaani suhkrut sisaldavatele jookidele magusamaksu kehtestamiseks, siis Rõngu Mahlas on suhkruvabade mahlakontsentraatide tootmist hoopis koomale tõmmatud. Neid on lihtsalt järjest vähem ostetud, nagu üldse mahlakontsentraate.
„Inimesed on nii mugavaks läinud, et ei viitsi segu teha ja tassivad pigem vett koju,“ märkis Anu Annus. Mahlakontsentraadist on nimelt osa vett välja võetud ja väikesest pudelist kontsentraadist saab suure hulga mahlajooki, kui sellele seitsmekordne kogus vett lisada.
Enamus mahlasid on naturaalsel kujul liiga hapud ja seetõttu tembitakse nende maitse vett ja suhkrut lisades parajaks. Näiteks jõhvikamahl on puhtalt joomiseks liiga vänge, jõhvikamahlajook aga vägagi mõnus. Samas on osadest viljadest pressitav mahl ka naturaalsel kujul hea, kodumaistest viljadest liigituvad siia alla õun ja aroonia. Kusjuures Rõngus toodetud ja lisatud suhkruta arooniamahl on eriti hinnatud kõrge vererõhuga kimpus olevate inimeste seas.
Kui Külluse sarja mahlakontsentraadid on pakitud väikestesse klaaspudelitesse, siis mahlad ja nektarid on saadaval kolmeliitristes kraaniga kottides. Kusjuures neid kotte võib pärast avamist hoida kolm kuud toatemperatuuril, ilma et jook käärima läheks. „Nipp on selles, et oleme õhu välja võtnud ja seetõttu säilivad mahlad ilma säilitusaineteta,“ selgitas ettevõtte juht.
Viimasel ajal on rohkem rõhku pandud ka mahemärki kandvatele moosidele ja mahladele. Mahekaubaga loodetakse eelkõige eksporti suurendada ja rõhku pannakse just metsamarjadele. Kuna Eestis ei ole piisavalt mahedaid metsmustikaid, -pohli, -jõhvikaid ja rabamurakaid, tuleb osa toorainest Soomest, Rootsist ja Venemaalt sisse osta. Samas on oluline, et mahemoosi jaoks kasutatavatel marjadel on olemas mahesertifikaat, ainult sellest, et tegu on metsast korjatud saagiga, ei piisa.
Rõngu Mahl ekspordib Soome ja loodetakse kanda kinnitada ka Saksamaa turul. Samas on seal konkurents tugev ja poed kaupa täis. „Eksport on nagu sõda – lähed kellegi teise maale sealt juppi omale võtma,“ võrdles Anu Annus. „Me ei lähe madala hinnaga, me pakume ikka kvaliteeti.“
Lääne-Euroopas, kus diabeet on rohkem levinud kui meil, võib suhkruvabadel toodetel suurem menu olla. Pealegi on selliseid moose ka seal veel vähe.